Vastuvõtmine on üks peamisi elemente, mis eristab kahte kaubanduslikku vahendit, st selleks, et jõustuda, tuleb vastu võtta veksel. Teisest küljest ei nõua võlakiri mingit heakskiitu. Niisiis, kui nende kahe juures töötatakse, peaks ta olema teada selle tähendusest ja omadustest.
Võrdluskaart
| Võrdluse alus | Veksel | Võlakiri |
|---|---|---|
| Tähendus | Veksel on kirjalik dokument, mis näitab ostja võlgnevust kaupade müüja suhtes. | Võlakiri on võlgniku kirjalik lubadus maksta võlausaldajale kindel summa tulevikus kindlaksmääratud kuupäeval. |
| Määratletud | 1881. \ T | 1881. \ T |
| Pooled | Kolm osapoolt, st sahtlit, saajat ja saajat. | Kaks osapoolt, st sahtlit ja saajat. |
| Joonistatud | Krediidiandja | Võlgnik |
| Makeri vastutus | Sekundaarne ja tingimuslik | Esmane ja absoluutne |
| Kas tegija ja saaja võivad olla sama isik? | Jah | Ei |
| Koopiad | Arve võib koostada koopiatena. | Võlakirju ei saa kopeerida. |
| Ebakindel | Teade tuleb anda kõigile asjaosalistele. | Teavet ei ole vaja teha tegijale. |
Veksli mõiste
Veksel on kirjalik dokument, mis on nõuetekohaselt tembeldatud ja allkirjastatud tingimusteta korraldusega sahtliga, mis suunab (mitte käske) isikule kindla summa maksmist konkreetsele isikule või konkreetse isiku või isiku valdajale. instrument. Järgida tuleb järgmisi tingimusi:
- Arve peaks olema nõuetekohaselt kuupäevastatud.
- See peab sisaldama tellimust, st instrumendi sahtel suunatakse maksja maksma saajale teatud summa.
- Tuleb allkirjastada arve tegija.
- Saatja peab aktsepteerima Billi.
- Raha maksmise korraldus ja summa peaks olema kindel.
- Arve esitamine saajale on kohustuslik.
Veksli tüübid
Võlausaldaja teeb Veksli. Seda kasutatakse ettevõtjate vahel võlgade lahendamiseks poolte vahel.
Võlakirjade määratlus
Võlakiri on vabalt kaubeldav instrument, mis sisaldab kirjaliku tingimusteta lubadust, mille saaja on nõuetekohaselt tempel ja allkirjastanud, et maksta kindlat rahasummat konkreetsele isikule või konkreetse isiku korraldusele. Võlgnik teeb selle võlausaldajalt raha laenamiseks. Võlakirjade omadused on järgmised:
- Märkus peab olema kirjalikult kirjalik, lubades maksta võlausaldajale raha.
- Seal peab olema lubaduse allkirja, st märkme sahtli.
- Kuupäev, millal märkus tuleb tasuda, tuleks kindlaks määrata.
- Nii lubaja kui ka lubaja peavad olema kindlad.
- Rahasumma peab olema kindel.
- Võlgade täitmiseks tuleks kasutada riigi seaduslikku valuuta.
Võlakirjad ei sisalda valuutatähist ega pangatähte.
Veksli ja võlakirjade vahelised peamised erinevused
Veksli ja võlakirja vahel on suuremad erinevused:
- Veksel on finantsinstrument, mis näitab ostja võlgu müüja ees. Võlakiri on kirjalik dokument, milles võlgnik lubab võlausaldajale, et võlgnetav summa makstakse kindlaksmääratud kuupäeval.
- Veksel on määratletud 1881. aasta läbirääkimisinstrumendi seaduse paragrahvis 5, samas kui võlakiri on määratletud 4. jaos.
- Vekslis on kolm osapoolt, samas kui võlakirja puhul on poolte arv 2.
- Krediidiandja loob Veksli. Teisalt valmistab võlgnik ette võlakirja.
- Veksli tegija vastutus on teisejärguline ja tingimuslik. Samas on võlakirja tegija vastutus esmane ja absoluutne.
- Veksli saab teha koopiatena, kuid võlakirja ei saa teha komplekti.
- Veksli puhul võib sahtel ja saajal olla sama isik, kes ei ole võlakirja puhul võimalik.
- Veksli ebaõnnestumise teade tuleb anda kõigile asjaomastele osapooltele, kuid võlakirja puhul ei ole sellist teadet tegijale vaja anda.
Järeldus
Koos veksli ja võlakirja erinevustega on paar sarnasust, nagu mõlemad kaks vahendit ei ole nõudjale nõudega tasumata vastavalt RBI seadusele, 1934. Lisaks sellele on Veksli või võlakirjaarvestuse käsitlemine Saadaolevad arveid : arve ja märkme saaja. ja arveid makstavad: arve saaja ja arve maksja.
