Teisest küljest tähendab seadusandlik seadus ametlikku kirjalikku seadust, mille seadusandja on võtnud põhikirjaks. Põhiline erinevus ühiste ja seadusandlike seaduste vahel seisneb selles, kuidas need kaks õigussüsteemi luuakse, asutust, kes teod määras, ja nende asjakohasust.
Võrdluskaart
| Võrdluse alus | Üldine seadus | Õigusaktid |
|---|---|---|
| Tähendus | Kohtulahenditest tulenevat seadust nimetatakse tavaks. | Seadusandlik seadus on põhimääruse ja õigusnormide süsteem, mis on põhikirjas sätestatud. |
| Alternatiivselt tuntud kui | Kohtupraktika | Seadusandlus |
| Loodus | Õpetav | Ettekirjutav |
| Põhineb | Registreeritud kohtupraktika. | Seadusandlik seadusandlik põhikiri. |
| Operatiivne tase | Menetluslik | Sisuline |
| Muudatusettepanek | Muudetud seadusega | Muudetud eraldi põhikirjaga |
Ühisõiguse mõiste
Apellatsioonikohtutes ja kohtupraktikas tehtud otsustest tulenev õigus on tuntud kui üldine õigus või mõnikord kohtupraktika. Ühisõiguse süsteem eelistab üldist õigust, kuna ta peab ebaõiglaseks kohelda neid samu fakte erinevates olukordades erinevalt.
Kohtunikud viitavad juhtumitele, mis toimusid minevikus, et jõuda otsusele, mida nimetatakse pretsedendiks, mida tunnustatakse ja täidetakse kohtu tulevastes otsustes. Seega, kui sarnane juhtum teatatakse tulevikus, peab kohus tegema sama otsuse, mida järgitakse eelmisel juhul.
Mõnikord tuleb kohtu otsus teha uue seadusega, mida käsitletakse hilisemates kohtuotsustes.
Seadusandliku seaduse määratlus
Seadusandlikku õigust võib määratleda kui põhimõtete ja õigusnormide süsteemi, mis on kirjalikult kättesaadav ja mille kehtestab seadusandlik organ riigi kodanike käitumise reguleerimiseks. Kui seaduseelnõuga on mõlema parlamendi koda vastu võtnud, muutub see seadusjärgseks seaduseks. Peenemates tingimustes on seadusandlik seadus, mis on põhikirjas põhinev õigussüsteemi põhistruktuur.
Põhikiri ei ole midagi muud kui ametlikult kirjutatud seadus, mis väljendab seadusandja tahet. See on seadusest tulenev deklaratsioon või käsk, mida tuleb järgida või keelata tegevussuund või reguleerida liikmete käitumist. Seadusandlik seadus hõlmab ühiskonna reguleerimise eeskirju ja seda tehakse tulevasi juhtumeid arvestades.
Peamised erinevused ühise õiguse ja seadusandliku õiguse vahel
Erinevust üldise õiguse ja seadusandliku õiguse vahel saab teha selgelt järgmistes ruumides:
- Ühisõigus või muu kohtupraktika on õigussüsteem, milles kohtunike minevikus tehtud otsus on aluseks sarnastele juhtumitele tulevikus. Teisest küljest on seadusandlik seadus seadusandliku organi poolt ametlikult kirjutatud seadus ja reguleerib liikmete käitumist.
- Üldine seadus juhendab, milline otsus tuleks konkreetsel juhul teha. Seevastu on seadusega ette nähtud ühiskonna parimad valitsemistavad.
- Üldõigus tugineb registreeritud kohtupraktikale, mis tähendab, et kohtunikud võtavad arvesse asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid ja tõendeid, kuid otsivad ka varasemaid otsuseid, mida kohus on teinud sarnastel juhtudel varem. Seevastu seadusandlik seadus põhineb riigi seadusandliku organi poolt kehtestatud ja kehtestatud põhikirjal.
- Ühisõigus on menetlusõigus, nii et see hõlmab eeskirjade kogumit, mis reguleerib kohtumenetlust mitmes kohtuasjas. Vastupidi, seadusandlik seadus on sisulise olemuse poolest selles mõttes, et selles on sätestatud kodanike õigused ja kohustused ning karistused eeskirjade mittetäitmise eest.
- Ühisõigust saab muuta seadusega ettenähtud seadusega, samas kui seaduse muutmiseks tuleb kehtestada eraldi põhikiri.
Järeldus
Kokkuvõtteks võib öelda, et seadusjärgne seadus on võimsam kui tavaline õigus, kuna esimene võib viimast ümber lükata või muuta. Seega võib nende kahe vahel esinevate vastuolude korral kehtida seadusjärgne seadus. Seadusandlik õigus on vaid valitsusasutuste või parlamendi õigusaktid. Seevastu üldine õigus on see, mis tuleneb kohtute kohtunike otsustest.
